Seto kuningriik

Maria Kukka om sündünü' Meremäe vallah Kiiova küläh 1. jaanuaril 1928. aastagal. Maria on üks Helbi koori laulunaisi, kiä' tege õg esinemisõ jaost vahtsõ laulu. Tä om luulõtaja-leelotaja-sõnolinõ, kin' tett om ka' Helbi hümn, midä tiidäs pääle Setomaa ka' Tartoh ja Talinah ja noorõba' laulva' setä jo' õgal kokkosaamisõl. Jo' nakas ar' unõhtuma, õt kiä' pm suidõ sõnno vällämõtlõja, laul nakas elämä umma ello. Seo näütäs, õt laulul om tulõvikku, laulu om vaia, laul meelüs ka' noorilõ, vahtsõlõ põlvkonnalõ. Maria Kukka om väiga' tagasihoidlik ja tuuperäst tä jääs sagõhõhe ka' tagaplaanilõ, timmä panda-ai' tähele. A Mari, nii kutsva' timmä lähebä' inõmisõ', om ummi koorinaisi puult hinnat sõnolinõ, ilma kinkõlda' taheta-ai' esinemä minnä'. Marri võisi' pitä' seto vahtsõba laulukultuuri luujast (lõppriimiline laul).

Maria Kala om Helbi koori killõ ja iistütlejä

Maria Kala kõnõlõs kuis Helbi kuur luudi ja umast elost.

Maria: 20 aastat võta' tagasi. Tuu olle kui Verskah olle laulupido.
Õie: Tuu oll sis Liide mõtõh või, õt lääme laulma ja naase' saamõ kokko ja.
Maria: Es mõtlõ Liide. Obinitsa naase' juba lauli'. Meil oll sis ka üts laulunaane ja tuu käve sis Obinitsah ja tuu oll kuuldnu' õt nää' laulva'. "Naase', milles mii' naka-ai' laulma?"
Õie: A kes tuu naane oll?
Maria: Tuu oll Männiku Olga. "Nakamõ mii' ka' laulma." A Männiku Olga oll ka sääne hakkaja inemine ja mõistsõ viil laulu ka vahepääl üteldä iist. Mi es tiiä' toda laulu viit, praasniga laulu viit, maaselitsa laulu viit ja Olga ütel tuu laulu viie meele. Es tiiä' ka Tõnissoni Manni tuud laulu viit. Ja naksimgi tulõma. Naksimõ kokko kjauma. Meeleh ommõ, õt tuu oll Kuhja Anne puul, kui olli tuu, Männiku Olga kõnõli. Tuu oll Kuhja Olli puul ja Kuhja Anne, Anne om tuul Kuhi. Näet mul lätt ar' jo' nime' meelest. Kuhja Anne. Ja Tõnissoni Manni oll ka sääl. Meil õks nii ku määnestki kokkotulõkut jo oll. A mi nii ku hindä vahel. Õt mii' kjau-us kohegi', olõ-õs viil kjaunu' kohegi'. Kes sis kõnõliva', kuis sis sai Sillaotsalõ tiidä', õt mii' ka taha minnä' siiä'. Tuu asi tull vil' veiga kuigi äkki ja sis Sillaots tegeli õks taa kootiga', Obinitsa kooriga', no tull viil mii' kuur ka mano. Tõist kedägi õs olõ'. Aga õt sinnä' peolõ minnä', sis tulõ õks nigu' kõrrah kõik olla'. Kõrrah kõik olla' ja. Ja lääme' bussi pääle, õks võeti kõik meid ka ar' sinnä' ja sis lääme' bussi pääle ja. Tulõ bussi päält Verskah maahha ja Sillaotsa Liide ütles meele, et "Kohe ma teid panõ?" A ma ei tiiä', mis sõna tuu om, mi ei olõ viil Liidega kõnõlnu, et Kohe ma teid panõ. Meele paistu sis, mi olli nii ku solvunu', meele paistu, õt meid olõ-õs nii kui vaja. Nii paistu meele. Kohe ma teid panõ? Õt Obinitsa koor oll, aga kohe ma teid panõ. Ja sis, noh Sillaots õks sis kamand ar ja sis, ma tuud ei mälehtä, õt kas mi Obinitsa koori järel lauli lava pääl vai oll kedägi tõisi vahe pääl, toda õi mälehtä. Aga Liide pand õnnõ tollõ, õt lava pääle esinemä minnä' vai laulu laulma minnä' tulõ lauluga'. Ja mi lätsimegi lauluga'. Tõnissoni Manni ütel väega ilosahe iist pulma viiega ja tuu läts väega ilosahe. Tuu läts väega ilosahe, aga no sis lõppi sääl är'. Kui mi esinemä naksi, sis oll õks tõõnõ laul. Ütelgi vist Kukka Mari toda teretämislaulu, tervitüslaulu. Kukka Manni ütel juba jah tuud tervitüslaulu. A sis viil es ütle' Alaviis. Kui Tõnissoni Manni, sis Alaviir es ütle', a timä eks nii ku märke joba kül' ja sis mõnõ laulu ütel. Mõnõ laulu ütel vahepääle. Sis tull meil minnä' Tallinnahe. Sis tull Tallinnahe minnä' ja tull sis televiisori, raadiomajah, raadiolõ lauli ja sis ka televiisorih. Ma ei tiiä', kas oll üteh majah tuu värk, toda mälehtägi-i' inäp. Ja sis tahtsõ väega mi sis kuulta' ka, et kuis meil laul läts. Ja sis lasti meil sis tuud laulu ka'. A meil laul läts väga ilosahe külh. Sillaotsa Liide ütel: "Tõesti ilosahe, tii' hääle' väega lätsi' höste kokko. Kedägi killõt õi olõ', a ma pidi sis tuu killõ olõma. Ma pidi tuu killõ olõma, aga killõga om ka sääne lugu, et ku veiga palljo om torrõsit, sis piat õks killõ kõvõbahe võtma, a kui om nõrk torrõ, sis piat jal killõ tagasi hoidma. Saa-ai nii kõvastõ ka' hõigata. Nüüd sis jah ollimõ Tallinnah. Sis tull meil Soomõ sõit juba. Aga sis ku mi naksi, sis jäi' Obinitsa rahvas, Obinitsa naase' nii ku', Obinitsa naase' jäi ärä. Ma ei tiiä' kui muudu Obinitsa naase' ärä jäi'. Ja sis nakas Sillaotsa Liide kjauma siiä' rattaga' ja võtma meid kokko, ku Soomõ lätsi ja. Harjotama ka' laulu vaja naada', et saa-ai' õkva. Aga mii' ka olõ-õi', õgas mii' ka' olõ-õs palljo kuuh laulnu'. Sillaotsa Liide võtt viil tah Lilli Veera puul ütskõrd niimuudu ütskult tahtsõ hääli pruuvi'. A ma tiiä-äi' kuis tuu asi oll, õt läts nii kui nalja pääle ja jäi tuu hääle' pruummalda'. Aga õnnõ laul tull sis nii ku', laul tull õks laulta' ja kõik laulu' tulli'.
Midä mi nüüd kõnõlimi? Midä mi nüüd kõnõli?
Õie: Kuis Liidi teid kokko võtt ja ütsindä laulasi vai kuis tuu oll.
Maria: Ütsindä laulasi, aga es tulõki vällä tuu ütsindä laulu pruumminõ. Nalja pääle läts. A mi tahtsõ küll, õt proovimõ laulu' ar' kõik, vai noh nii, mõni sõna ütsindä laulda, õt kuis lätt, aga jäi tuu nii ku' ar'. Mu meelest, et Lilli Veera tekk määnestki nalja, nakas säänest nalja tegemä, et kõvastõ ütsindä nii ku meeste muudu vai. Kuigi nii, et tuu lätski ar nalja pääle. Vot toda õi mälehtä, mis peräst, kuis Liide jätt tuu Obinitsa koori maahha ja. Obinitsa koorih õs naata tulõma vai. Obinitsa koorih oll ka üts killõ, praegust viil tuu eläs, Lõhmus Manni. Tuu ka väega oll hää killõ. A mi vahe pääl paasapäävä õks laul Manni ka' tah kirmaskih viil, tull õks viil sinnä'. A no' nüüd inäm õi kõnni' vällä, no om tarõh õnnõ.

Ja sis tull meil Soomõ minnä'. Vaike oll meil sis, Vaike oll sis Sillaotsaga Soomõh. Ollimõ siis sääl üliõpilastõl, Soomõh om sis taa eesti ülikuul. Ollimõ sääl sis ka' üliõpilastõl nii ku', lauli kuun üliõpilastõga'. Nä lauli' kah kuuh. Liide ka sis. Ütlimõ sis taad "Kits läts orgo orgasilõ", sis teivä' nii ku' ringiga' tuud. Ja sis üliõpilaisil oll juba killõsid. Nä ikka juba sääl olli' laulnu nuid laulõ, nii õt, mi laulõ mitte, aga tõisi, tõistõ koori'. Tõõsõ' koori' ka', võibolla tah Värska koori'. Nuu' käve' joba ka väega ammu' ja. Nä tahtsõ nii ku' kõiki koorõ käest laulõ. Ja näil olli' nii sama mikrofooni' ja üles kirodi ja sis midä Alaviir tekk viil üte laulu õdaku, mis sääl sis üliõpilastõlõ laulta' ja sis Vaike trükke. Vaike trükke sis üliõpilastõlõ ka nuu'. A tiiä' kuis Alaviir ka', et seto laul om niimuudu, et tuu sama laulu laulat üteh paigah tulõva' sõna' nii, tõõsõh paigah tulõva' sõna' nii ja õs tulõ' nuu' sõna' nii ja sis õpilasõ' ütli', õt olõ-õi' sõna' nii. Vaikõ ka ütel, näet sa laulat no siin tõisildõ, aga sõna' omma' tõisildõ. Olli ütelgi, õt mul ku tulõ. Mul kui tulõ. Seto laul piatki tulõma nii kui tulõ. Seto laulu laulõti minti kohe koha pääl tekki laul ja määne koht, sääl sis nii laulti. Mul ja mii' koorih muid olõ-õi' kui Kukka Mari tuu koha pääl laulu tegijä. Kukka Mari on ideaalnõ. Anna Jummal tälle tervüst. Tä om sääne laulu tegijä. Koh mi Soomõh olõ ka kjaunu', sis tä õgah paigah, tuud Kalki säärõ pääl, koh mi sääl saartõ pääl olli, ku sääl nuid kalasüüke, parvõga meid üle viidi ja kalasüüke anti süvvä' ja. Ei tiiäki mitund, mitu kalla sääl oll, kõik olli' kalasöögi' muidogi'. Mi sööme' nii, õt ku olõsi kaamli, sis söösi' küll nuid. Mi jovva-ai kalla ostagi. Meil olõki-i'. Liinah õks om kalla. Ma olli Aare tütarlats oll, Maarjaga sääl lätsi sis tütarlast säält otsma ja sis Aarel oll latik keedet, kala ja sis olli' praadidu' säre'. A mullõ paistu nuu' olli' ikka ka' kuiva' säre', a ma es maidsa' joht, a ma võti toda latikõt õnnõ. Sa õs olõ' sääl Aare taa pääl või.
Õie: Jovva-as jah. Ma tiiä, ma õdagu puhasti nuid latikit.
Maria: Aga kas see ka oll, see särg oll kuivatõt?
Õie: Tuud ma tiiä-äi', ma mõtlõ, õt kiäki vast tõi nuu'. Ma nuid tiiä-äi'. Nuid ma näe-es.
Maria: Aga noh sääl taa pääl nii. Rikat olõki-is nii Maarja, Semmo, imä, Jaan ka jah. Aarel uma õlu ja kõik viil ja. Noh tuu, tuu.
Mannil omma nuu' laulu', aga mii' es saa' tuud laulu plaadi pääle ärä laulta'. Mannil omma' nuu' laulu' ar' kirotõt küll üles. Mannilõ kõgõ ütle, õt osta no sääne raamat ar. Vaja olõs Mannilõ eis är osta tuu sääne klade, suur paks raamat, õt kohe tä saa kõik är kirotada. Lipagu kaosõ' är'. Timä and mullõ tuu mis mi sääl latsõ hällü man laulu lauli, and mullõ bussi pääl, õt anna' Annelõ, Anne ka kirotas, ma' arki' kaodi. No õi tiiä', kost kotist võipolla' tõmsi bussi pääl är kotist jo vällä. No kodo õs saa'. Ja and ummõhtõgi timä. Naksi timä käest küüsümä, õt kas sa õks anni'. "Ja ma anni. Ütli viil, õt Annelõ ka, Anne ka kuuld." Õs saaki tuud kätte. Ja näet, sis ku täl tuu halv nakas, sa ka' olli'. Kas mi tulli säält Kalki saarõ päält, ku halv nakas? Ma ei mälehtä tuud, kost mi tulli, aga Soomõst kostki tullimi. Ollgi, Kalki saarõlt tulligi. Hummogu naksi tulõma, õdagu tullimi, õdagust poolõst tullimi bussi pääle ja üüse saimõ kunagi kodo. Ja sis kuis täl halv sai ja nuu' ka omma', tuud saat ka nii sama seto lauluga laulta'. A timä sõna' omma' säntse'.

Tuu om kolm aastat tagasi piasi olõma, sis ku tuu siin viipido ar jäi Võroh, bussijuht kõnõli, õt ar jäi viipido, tuu Luik kattõ arki'. Õga nüüd ka vist õs olõ'. Mi ollimi sääl kül' Mati puul, ütel õt edimält kõnõli jah, tulõ kõik ilutulõstik ja vahu taa kõik tulõ ja peräh leht kirotõdi, õi lubata jo rüüstädä järve vahuga üle ja tuu olõ-õi õks hää. Sis ütles Luik jalki, aga ta om sääne petja miis väega', ütles jalki, õt õs laeku rahha tollõ jaost jal', vahu jaost jah. A kas ilutulestik oll vai olõ-õs, tiiä-äi' mii'. Mii' ollimi' uma puja pidol, nii' olõ-õs nii ku' huvi kellelgi' minnäki' sinnä' kaema. A kolm aastat tagasi oll mu poig, ost ka kõik kolm piletit, midägi oll kas sada viiskümmend vai oll sis viil kats sada viiskümmend, kallis pilt oll. Ja toda toimuki-is, a piletirahha massa-as kiäki tagasi.
Õie: Ku ti naksi kokko kjauma, sa ütli' õt, olõ-õs kedägi, kiä' killõt laulasi', õt sa naksi' laulma. Sa inne ka olt sis laulnu' killõt?
Maria: Inne ka ma lauli õks killõt ku kohki lauli. Kartohka talgo' olli' ja sis põllu pääl laulti taad põllu viit, õt sis vanõba' naase' ütlit, õt sul om illos killõ, sa piat nakama laulma, õt sa laulat õigõt killõt.
Õie: Kuis tuu kartohkatalgul, mäntsit laulõ laulõti?
Maria: Taa nurmõ viis ollgi kartohkatalgoh. A sis ku kodo minti ja süüdi, sis laulõti praasnigo viit, taad kerget viit.
Õie: A mäntsit sõnno sis laulti sääl kartohkatalgol?
Maria: A kartohkatalgol lauldigi õks, õt tulli suurõ nurmõ pääle. Nii palljo om mul meeleh. Ja laja välä pääle, tei tükü tüüd ja panni pala maad ja. Nii kuis meil tah maki pääl vai siidilindi' jo tuu laul om. Meil om õnnõ tuu, õt õga ütsindä kartohkataloh laulõta-as, laulõti ka rükä põimmõh. Omgi meil pantu, õt rüä vihkõ tii-is viletsist, hakkõ handsakit tii-is. Noh, õt rüä viho' sai' õks, olõ-õs tuu ka', tuu oll, taa oll taa, tuuh lauluh oll õt velljo võtku-ui' suurt naist, tuu oll Alavere, väigokõnõ vällekene, kaku-us linna käpile ja. Tuu laul. Aga taah lauluh oll õks õt kuis sai, õt salvõ' sai, täüs saiaterri ja kaaru sai katusõni. Hobõsõga kõik veeti ja. Tuu lugu oll. Taa viis ollgi. Alaveer ka unõht ar'. Ega Alaver es tiiä' ka taad viit. Alaviir ka rohkõp tah Vinne veere pääl elli, täl olli' säntse' vinnepärase' viie' vai laulu' kah. Linakülbmisõ laulugi tä laul, vist sai siidiplaadi pääle mu meelest tuu. Mul ka om nii meeleh, et sis ütel õt: vot taak, vot taak. Seto laulul tulõ vene sõnna sisse juba, vot taak. A sis peräst nakas, ma naksi ka kõnõlõma õt, ütelgu-ui, ütle vot nii ja vot nii. Vot nii muudu külbetäs. Ja sis jätt tä tuu sis vinne sõn' seest ar'. A ma taha no' küüssü sul, sul oll taa, ma küüsü su käest, sul oll taa tsubariga tsuupniga ütle, mis naa vinne sõna' taah vahe pääl tähendäse'? Sa ka' ei tiiä'. A sa vinne kiilt mõistat? A sa tult ka jo latsõst ar' taaha vai?
Õie: Ma olõgi sündün' liinah.
Maria: A sa olõtki liinah sündünü'. Tiiä õnnõ, õt su kodokotus om sääl piiri takah, sis tuu peräst ma nii ku' kai õt. A taa ütel, seo ütel, Kukka Mari ütel, õt tsubarika tsuupnika kaalina, et tuu om üts Tuul vai õuna sort vinne keeleh, Tuulast noh kõnõlas tuu laul. Tsubarika tsuupnika kallina, kallina ja maalina, maalina tä ütel et om Tuula nimi vinne keeleh.
Õie: Kalina mari om vai?
Maria: Vai om mari. Manni ütel. Taa olõsi, õigõ veneläse käest ar vaja küüssü, mis taah om, sis saat taa kõik tetä' seto keeleh ar'. A nii. Nii ku taah Kauksi Ülle pand taa laulu, välismaa keeleh oll laul ja seto keeleh noh, mis taa om taad kahar pää ja lina' kahara'. Tekk nii muudu. Tä kõnõli, tekk no'. Näet, mul om taah raamatki', tuuh raamatuh om tuu laul, a jovva-ai' ar päähhä oppi'. Ma kai, mii' naase' ka', kiäki' opi-i' ar'. Jova-ai' ar oppi' vai olõ-õi' nii ku tollõst nii kui huvvi vai ma ka tiiä-äi' tuud, kuis tuu sis nii ommõ.
Õie: Sis ku tuu põllu pääl laulõti, kas sis vahepääl saisõti püstü ja laulõti ar ja sis tetti tüüd edesi.
Maria: Jah, jah. Tetti tüüd edesi. Selleperäst, õt rüä põimmisõ, tsirbiga põimõti rükä. Ega sis uma perrega joudas ar'. Oll tõisi küläst ka naisi, kellel oll aigu, kellel olli' vähäbä' rüäpõllu' ar' jo tettü ja sis tulti appi. Siin tah samah küläh koh Luiga Olli eläs ja sis Kuhja Anne kodo, tah olli' ka kõigil vähä maad, sis eriti tast kõgõ. Ku' ma' olli jo siin, sis ka kõgõ vil kutsuti näid nii ku' appi ku' oll rohkõp. Jah. A sis jah oll hulga naisi kiä' mõistsõ' üteldä' iist nii naati laulma. Ma rüäpõimmisõ talgoh vai kohki olõ-õi' olnu', a kardohka talgoh olõ olnu'. Tihti väga sügüselt taheti üte pääväga kartol võtta ja ütstõõsõlõ kjauti nii talgohe. Noorõ' tulli' talgohe ja sis süüdi ar ja oll pill ja sis tantsiti kah. Ma mälehtä, et meilgi oll siin oll hulga kartolit ja oll talos. Siin tarõh oll lavva', siiä' mahu-us sis tandsma, sis õtag ilda hoovi pääl saa-ai tulli palama panda, elektrit sis olõ-õs, sis tõistõ naidõ rehealonõ oll prii, sis sääl tandsiti. Tuu om nii meeleh. A tuu oll nii põnõv, õt pillimiis ja kõtt täüs ja peremehel jal' kartuli sai kõik ar' võtta' ja. Ku oll sääne õks hää kartuli suvi ja kartuli' suurõ' olli', sis tasos nii ku' talost pitä', aga no' ku' kartuli' kõhna' ja. Ma ei mälehtägi, et olõsi siin kartol kõhna', kõhn olnu' kunagi'.
Õie: Määne tuu kartohka sort oll siih?
Maria: Oll sääne vanaaolinõ sort - Oodervalt. Väikest verevät tetti vähä, ainult vähä, mõni vago, hindäle söögi jaost. A Oodervalt oll ka väega suur kartul ja sis üts oll, loomi peeti, looma kartul oll sääne pikergunõ, ma ei tiiäki mis tuu oll, mis sort tuu oll. Nüüd ka vist om tuud pikergust sorti. A tuu om aretõt kuigi tõisildõ. Tuu pikergunõ oll, ku loomakartul oll valgõ. Aga nüüd om üts pikergunõ sort, mul poig Ülogi tõie meele, mul praegustki, om seest kollanõ. Ja kõlbas väega häste süvvä'. Ja ei lähä' supih kiiteh pudrust. A ma ei olõ tõisi kartolit, meil om küll kolmõ sorti viil kartolit nüüd võtmada, neläs oll varajanõ, varajatsõ võti ar', varajanõ om küll tõesti pudru. Timmä saaki-i', nii ku' kiitä' lätt, nii nõrsta vesi päält ar ja jätä' kaanõ ala, sis õnnõ saat. Kuivaga noh. Kuivaga om nii kasunu'. Ja väega kollanõ. Väega hää. Ülo tõi meele, mullõ poig tõigi tuu kartul. Ja keväden kõlbas süvvä'. Ma ütle, et kui taad kartulit olnu' rohkõba, sis olnu kartul ka'. Tõisil om õks rohelisõ viil varrõ', ku kavva sis pidävä vasta. Ja sis. Kartoli talogoh jah olõ ma' õnnõ noh nii laulnu. Muido rükä põimmah ja linna kakmah jah olti.
Õie: Kas sul sõsarõ' ka' lauli' või?
Maria: Sõsarõ' õs laula' seto laulu.
Õie: Mille nii?
Maria: Sõsar oll nelli aastat must vanõb, üts sõsar mull ollgi, nelli aastat must vanõb ja ku timä mehele läts är ja sis tulli' juba vene kolhoosi ao', sovhoosi tüü' ja karjalaudah tüüt ja sis. Ku ma' nüüd sovhoosi aigu, sovhoosi aigu naksimi mii' ka no' nii ku kjaumagi laulma, ega inne olõ-õs, katskümmend aastat tagasi. Viiskümmend aastat oll sovhoosi aigu
Õie: A latsõ',a ku tii' latsõ' olli', kuis sis oll?
Maria: Latsõ' ollimi sis mi rohkõba tandsõ. Ma ei mälehtägi tuud, õt mi nii kuuh lauli.
Õie: A vana' naase'?
Maria: Vana' naase' lauli' õnnõ paabapraasnika aigu.
Õie: Ja sa' sündü'?
Maria: Katõkümne viiedäl aastal.
Õie: Ja koh?
Maria: Kolosova küläh. Sis olõ-õs haiglaabi määnestki, sis oll niisama, külänaane võtt vasta ja. Ja sis peräh nakas mul uma. Uma ema võtt ümbruskonnah nii palljo latsi vasta. Naati õnnõ kutsma, veiga om korralik ja veiga höste, naase' olli' veiga rahu. "Või, kutskõ õks Vahtraoro Vassja." Vassilista oll täl, a Vassja kutsti õnnõ. "Kutskõ õks Vahtraoro, kutskõ õks." Sis olõ-õs viil tuud. Ma ei tiiä mille tuu nimi panti. Sis es olõki, sis olle, et Ivani Vassja. Õt mehel oll Ivvan nimi. Ja talo nimi oll Mäe talo, Mäe talo nii. Ma ei tiiä' mis aastal sis tuu olle ku' nimmi naati pandma. A mii' Vahtraoro, mii' olõ mäe otsa elä ja Pius om, Piusa ijegi om all. Niidü viir om sis vahepääl ja Piusa ijegi all ja sis orgo lätt ja oroh kasvi' vahtra'. Palljo säntsit väikeisi vahtrit ja suur vahtrit. Aga nüüd käve päätnitsapäävä kotoh ja suur vaher ärä murdun'. Näet ku kavva vaher ka vasta pidi. Suur vaher ärä murdun ja. Ja sis tahtsõgi. Isa lätt nimme pandma ja tahtsõ vaher panda'. A vaher är oll võetu jo' ja sis pand oro mano. Oro perve pääl kasvigi vaher ja saigi meil Vahtraorg nimi. Ku õks kelle ütli sis peeti veiga ilosast nimest. No jah. Tuu om sääne lootuslik nimi, et Vahtraorg. Aga sis rohkõp olli' modo' hoita', latsõ' tulli' kodo, aga tuud õnnõ, tuud mälehtä, mina koolih vist es kjau' viil, meil oll Korela Piusa ije pääl kats veskit, paar kilomeetrit oll tuu vahet. Üts oll Tsütsinä veski, oll sääl otsani mii' külä kottal, a tõõnõ oll, Korela veski' oll Korela külä kottal. Ja sis sääl oll villakaarsminõ ka'. Villakaarsminõ oll vii jõul, oll tuu kõik. Lambitulliga' kjauti sinnä' villu kaarsma, aga massina käve sis nii. Tetti väga häid häidit. Peräh tull küll ketrus ka, aga häide' tetti. Vanast kedrati eis' langa. Tull mul sis täditütär, tuu praegust viil eläs Igrissä küläh. Täditütär tull ka villu ketrama, a es saa järjekorda, mii' puul üüd. A ema ütel meele kõgõ õt, tuu oll talvinõ aig, üte et, ku latsõ' olli' üleväh ka noh, et "Tulgu-ui' teki alt vällä, tarõ om külm, olgõ teki all. Ma panõ tulõ ala, lätt tarõ lämmäst, sis tulõt." Hoit niimuudu hääd latsi. Latsõ väga kulssi kah. Kes koolih käve', nuu pidi noh minemä. Meil oll ka kuus last, üts kuuli väiksest är', kuvvõ kuunõ.
Õie: A tõõsõ' olli' sis vele' või?
Maria: Vele' jah. Kats sõsard jah. Nelli velja oll. Vele' kõik om lännü', ma olõ ütsindä jäänü' õnnõ, rohkõb õi olõ jäänü', sõsar lännü ja kõik. Ja sis, a ma laula teki all sääl, sängüh ja tuu Igrisä Manni sis, Labe Manni ütles mullõ sis. Ütle-ei' mullõ vaid kõnõlõs, kuulõ õt kõnõlõs emaga' tõõsõh tarõh, et "Või, taa no ku tsirk, taa ku õõpik. Kuis tä ni ilosahe, kuis täl tä ni illos helü om. Veiga ilosahe laul." A tuud mälehtä-äi' mis laulu lauli. Vot tuud ei mälehtä'. Õnnõ ma lauli. Nii. Ja tuust tuu laulu hääl vaest arõsõgi vai tuu laulu huvi ka vai. Tuud tiiä-äi. Aga no ku' mehele tulli är' ja tuu tüü kõik kaalah ja latsõ' kõik ütstõõsõ takah, nelli tükkü ja. Sis õks unõhtad jo laulu är, sis kaet kuis tüüd jovvat är tetä' Õga sis olõ-õs kerge, nii kerge latsi kasvata ku no', õt panõ' pampers ala ja. Ku palljo sis mõskimist oll. Arno, üts poig, edimätsel pujal, tõõsõ pujaga küll oll nelli aastat vahet. A keskmäne poig oll puultõist aastat ollgi vahet noorõba pujaga. Tuu sei viil pudelist lutti ku mul kolmas poig sündü. Ja pudelist viil lutti. Nuu' ka olli' mõlõba kõik väikese. Nii. Kõik tahtsõ' huult ja. A noh tull sovhoos pääle. Miis läts sovhoositüühhü, eis olli latsiga kotoh.
Õie: Ku vana sa olli' ku mehele lätsi'?
Maria: Ma olli vanatütrik. Ja, jah. Kolmkümmend aastat olli vana. Viiekümne viiedäl aastal sündü kõkõ vanõp poig.
Õie: Kuis sa sis mehele sai'?
Maria: A mehele saigi siin. Seoho tallo tulli, seoho tallo kaubõldi Petsereh turu päält karja. A siin kats poissmiist elli'. Vanõp oll. Vaesõ' latsõ' olli'. Vanõba' olli' är' surnu'. Vanõba' olli' väiksest jo är surnu', a sõsar oll sis mehel. Sõsar oll ka siin lähkoh, Tsänguh mehel ja sis sõsar sis. Sõsarõl oll ka suur eläminõ, sõsar sis säänest nii ku lambit pügämä ja avitõh tull nii. Siin oll säntsit vanõbit inemisi, kes nuist villast ja suka' ja kinda' ka' är' kudi. Aga mis olli, mis oll tuu, tuu hädä oll, et nelli poissmiist elli viil siin. Tõõnõ tarõ kae näed, kos nu Obinitsa päält säält sõidat, taa sama kollanõ maja, om sis nii ku' tõõsõ vele latsõ'. Tõõsõ vele latsõ'. Nii et siin tarõh elli kolm velja ja kõigil velil olli' naase' ja kõigil oll palljo latsi. Et viistõistkümme last ja kõik ja oll ainukõnõ üts oll tarõ. Toda tarrõ olõki-is. Kolmõkümne ütsädäl aastal vil', ku jo mehe' kasvi', sis ehidi tuu otsa. Nii . Ja tõõnõ. Kats velja elli' siin ja kolmas veli elli tah. Nii et kolmõ vele latsõ'. Ja olõ-õs kohegi naisi võtta', selleperäst, et ütine elo oll. Olõ-õs umma majja. Olõ-õs kohegi võtta'. Noh tiinja oll, nii tuu ei tiiäki, tuu oll.
Ma olli nelätõistkümne aastanõ, sis ma elli siin poistõ seeh nii kavva aigu är', et ja hoiji hinnäst ja sis seol, nail tõisil nail oll sis imä ka viil elli. A tuud mälehtä-äi', mitmõdal aastal. Elli, elli, hulga aigu elli, ku ma viil siin olli. Ja sis imä sälä takah magasi. Ja sis. Säält mu' külä lähkost naabri tast ja siia' siin tull, käve ka' sjoo, mu mehe imä olle Veretinä küläst Vahe puult võetu'. Nuu' olle' sis unolatsõ'. Nuu' ka', sääl ka oll vähä maad, nuu' ka' käve' siiä' viil tüühü. Siin oll pikk suur laud, sis siin oll katstõistkümme vai viistõiskümme miist, kõik olle, tüüh oll sis sei' kõik. Üte vele latsõ' ja pereh ja tõõnõ mäleht, et mii' olli kõgõ taa otsa puul, a nä' käve' sinnä' ala otsa puul. Nii. Ja sis üteh teime mi nii muudu süvvä' ka', imä sis ütel, et "Manni", et ku ma joh jo mitu aastast, mitu aastat jo' olli siin, talvel ka' olõ-õs aigu kodo är minnä'. Olõ-õs aigu kodo minnä'. Tüü jäi mullõ kõik. Ja sis tuu Opask imä ütel, et "Manni, ma naka suppi kiitmä, tuu sa ka liha." Panni ütte potti liha kiimä ja imäl oll aigu ja timä kuure jo kartohka ja nii muudu tetti perrele süvvä' kah. Ja sis ku ütle, et kartulit kiitmä, sis ma ka tõi ummi kartolit ja keedime niimuudu kõik üteh süvvä. Ja mi sobisi. A nii kavva sobisi, kui tõõnõ lellä taa võtt naase. Ja võttki säält Kadaja puult Tsuravinnast. Ku sinnä' Veretinä poolõ sõidat, tuu illos maja sääl, tuu om sääne sinikas vai sääne, sis tuu maja. Säält naase ja sis tuu nakas rohkõp erätämä. Ema ka sis suri är' vast pia. No nakas erätämä. A siski õks teime' üteh, teime' ikka üteh. Tä oll sääne tujukas, tä ütel är' ka', aga noh kannahtada tull. Tä ütel är ja sääl samah jalki oll. Aga tuu oll väiga, et tuu tõõnõ veli, tuu mehe veli oll ja sis timä miis, hoi' veiga mu latsi. Nii aigu hoita' olõ-õs, juttu ai' ku' sei' söögilavva man, aga no kuis olli' latsõ', õt timä siin Jaan süü, a latsõ kaesõ ja näge är, et latsõ ja kõrraga: "Tulgõ süümä." Aga naane nii väega taha-as joht, aga tä midägi tetä' ka saa-as. Aga ku' tuld tekk tah, meil oll sis sääne lesjo asõmõl oll taa ja sääl kos nüüd om taa väikene küük, sääl oll meil looma, tsiakartohka katla seen, sääne noh. Sis õks oll loomi palljo. Ku ma siiä' tulle ja tuu sõa aig tull pääle. Sõa aigu ma tulligi. Ma lätsi Keilahe karja. Lätsi Keilahe karja nii sama Petsere turu päält. Aga meil oll ka' maad oll vähä, aga latsil olõ-õs tüüd. Latsil olõ-õs tüüd kotoh noh. A latsõ tahtva õks rõivit sälgä. Nii et ku kuuli minek, et sis om õks midägi võtta'. Ja mi ollimi jäl nii, ma inne kuuli olli joba karjah. Katsa aastasõlt minti sis kuuli, a säitsme aastasõlt umah küläh karjah, koh oll katstõistkümme lehmä. Minti LINDI TEINE POOL
...latsõ ütlese, ema kas om ka nii olnu või. Ma ütle: ommõ. Ommõ olnu ja et ma olõ no siin ka viil elä ja tii viil teele nalja, tandsi ka viil. Ja sis kui tuu ja sis olõs viil sõta ja kui sinnä ma Keilahe lätsi. Ja' tull sõda. Isa tull mul hobõsõga perrä sinnä'. Juba lennuki' käve' ja sis pommitamist oll joba ja. Veneläne trügisi vist pääle tuu vai oll Saksamaa. No ei tiiä'. Ma' ka' ei tiiä'. Vene ja Saksa sõda tull. Veneläne oll vaest jo siin seeh ja sakslanõ nakas murdma. Veneläne oll seeh, sis oll meil rahu, õga mi sõaga tii-is midägi. A sakslanõ nakas murdma, näet. Esä tull ja sis, om meeleh ku pand hobõsõ süümä mõtsa ala. A keväjält kartuli, pääle kartuli istamisõ, kartuli istudi är ja sis tull isa perrä. Nuu' palsiva veiga, et teil ka nii sama tulõ sõda ja et las õks olla' är ja. Noh kost võtta' jälki ja. Las õks olla' är. Isa ütel: "Ei, ma ei jäta last nii kaugõlõ." A ma tiiä-äi ku vana ma olli sis nii ku' olõ-õs viil nellitõist vaest vai nii. Aga siiä' tulli, sis olli ma nellitõist aastat vana. Noh õks väega nõrk olli. Aga tüüt tei kõik är. Võeti karja, õks karja. Nii. A näil sääl jo hää karjapini ja oll ka karjaaid. Tull kartulitõ istutaminõ, a inne vaja sõnnik vitä. Sõnniku vidämine, tetti ka talos. Oll ka säält tuttava niimuudu. Tetti talos ja panti minno ütsindä sitta laotama. Nelli-viis hobõst vidä. Nii. Lüüdi kari aida, pini aia värähähe ja' sis sitta noh. Aga no ku kauplõmisõ aigu ütle-es kiäki, et näitsigu tüüt tulõ ka tetä'. A kõkõ edimäne ku' rongi päält maahha tulli, vai rongi päält är tulli ja kodo tulli, oll õdagunõ lehmälüps ja minno panti ka kõrraga lüpsmä jo' pernaasega'. Ja nuur pernaane ja vana pernaane oll ja minno ka panti kõrraga lüpsmä, kõrraga proovil joba, et kas tä mõist nüssmä. A no ma olli, ma olli joba võistulüpsil. Jah. Ja ku ma siiä' ka tulli, sis meheveli tõi minno, noh jalaga tullimi, säitse kilomeetrit, mis taa sis Peterest tulla', ja sis ka tull lüpsmä ja ka noh mehe' ka lüpsi'. Mehe' lüpsi' sis no nii ku' mitmõkese jah. Noh kõik niimuudu. Aga ja Aleks ka õks tull ja lüpsik kätte ja lüpsmä. No aga lehmä' olli' ka niku' õks vagadsõ' ja. No aga üts ja tõõnõ lüps, sis lehm niku' harinõski kõikigagi' noh nii. Ja oll ka nii vana laut oll, pikk laut, sis seimi pääl kätõl puul olli' lehmä'. Üte poolõ lüpse Aleksa, tõõsõ poolõ lüpsi ma'. Nellitõiskümme lehmä, säitse lehmä lüpsisi sis jo' kõrraga är'. Nii. Ja sis Aleks ütel, et ku no Manni sa nüssät rutubahe ku ma', et tiiä-äi' kuis ma' ei saa' sis nii nüssä' rutubahe, mis mul sis tuust üteldä ku ruttu ma sis lüpsi, aga noh ma sai nii ku inne. Nii. Ja sis noh Aleks vei õks Petserehe piimä kah. A meil sis õs olõ vett. Tah samah tiik ja tiikih sis jauh ja. No nii õt õdagutsõ piimä hummogu sai viiä'. Muido päävä piimä saa-as viiäki. Ja nii tulle, et mehe' tulli' tüüst. Ma olli karjah. Ai karja kodo. Ai karja kodo, mehe' tulli' tüüst, tulli' lavva mano ja istõ' süümä. Nii. A mul, mu miis oll sis õks niku' tekk süvvä' kah. Tull varahappa kodo ja sis tekk süvvä'. Noh nii. Aga lehmä' tahtva' lüpsä, ma lää lauta ja lüpsä lehmi ja mehe' tiiäki-i', mehe' ajava' hindä vahel juttu ja mehe' tiiäki-i' ja nii muudu kaldugi tuu tüü, tuu suur tüü kõik mu kaala. Kõik laubäävä õdagu ka', mehe' käve' sannah är', ajava jäl juttu. Jal' vaja mul ütsindä lüpsä. A no sis naabri taaast oll ka', a naabri taal oll imä. Seo sama kotusõ pääl, a nüüd om naabri laut, a meil om tah kaugõmal. Nä lüpse' katõgese. Nä lüpse katõgese, näil oll vaest veidebä lehmi kah. Mälehtä-äi enam. Ma tiiä, et nellitõist lehmä om meil ja mullika ja lamba ja nuu' kõik oll pääle. Oi jummal! Ja sis ütli: "Meil läts är meelestki'." Meestel läts är meelestki, õt kari taht lüpsa'. Ja ku piim är oll pantu, sis lätsi' liina. Nii. Ja noh niimuudu oll. A tiiät tuu, saksa aigu es olõ' tuu rahaga midägi tetä', midägi osta ja rahha meele vajagi olõ-õs noh. Sai süvvä' ja sis noh ku isa vai kiäki kaema tull, sis noh anti sis, õt mis teele om vaja. Noh. Kas taad rüä leib noh, rükä midä vai vilja. Õt rahaga olõ-õi teil midägi tetä'. Noh sis isa õks vahepääl vei vilja ja nissu ja. Ja sis ja ku palljo siin tsiko oll. Meil muidogi kotoh ka', ema oll tsiapidäjä ja peeti tsika, a nii palljo peetä-äs noh. Ja tsia' kõik kuuh ja tsiga är paaritun ja ma karjah ja imä sis hõik minno karja mant kodo, õt tsiapuja' omma'. A tsia' kõik üteh. Tiiä-äi mitu tükkü sis sääl, kõik üteh olli'. Tsia' kõik üteh, tsiapuja'. Nuu' tsiapuja' oll nii ku sitakäki' kõik. Noh, tsiga tiiät ku sõkk ja tõõsõ' ka vil kõik ja. Ja olõ-õs är ka sõknu ja kasvati ma tuu saksa aigu nuu' tsiapuja' ka niimuudu är, õt korvih noh. Olõ-õs kohegi erälde panda vai kuigi, et imedi. Lämmi aig oll ja korv oll väläh ja imedi är ja panni korvi ja üüse ka kõõ käve mano ja hummogult nüssi lehmä' är ja jalki vaja karja minnä'. Tuu naabrikülä, tuu ka eläs viil, tuu üte aasta must noorõp vai vanõb. Tä om säidsekümmend katõsa. Tuu om Saatserinna vanadõkoduh. Tuul jää-äs ka kedägi ja. Kats velja oll, nuu omma ka är koolnu' jah. Velenaane sis om, a tuu om Ahjal. Ja olõ-õi kohki olla ja lännü vanadõkodu är. Aga ku. Nii ollegi, et nuu' tsia' sai' kõik üles kasvatus, aga turgu jo kohki olõ-õs ja kiäki osata-as. Nii. No maa oll, vili oll ja jäi' nuu' tsia' sis kasuma. Ja nuu' tsia' kasvi joba kesikust noh ja suurõbist jo ja. Ja oll hulga sis sääl suurõh sulluh seeh ja tull veneläne sisse. Tull veneläne sisse ja' naati juba eläit sis võtma ja kõik ja.

Talinah om kol' lauluparki: 1973. aastagal nakas "Leegajusõ" mano laulma setosidõ laulupargikõnõ, minkõlõ panti pääle erälde minekit nimest "Sõsarõ"; 1994. aastagal tekkü laulupark nimega' "Siidisõsarõ" ja 1999. aastagal tekkü viil üts laulpark - "Õiõ Seto'". Kõik kol' pargikõist laulva' ka' täämbä'.

2004. aastagal pidä uma 15. sünnüpäivä Mikidämäe leelokuur Helmine.