Sootska Inara Luigas
Sõnolinõ - Minna Hainsoo Mikidämäelt
Pillimiis - Taivo Puurmaa
Kargusõkargaja' - Maime Kapten, Andreas Kalkun
Käsitüümeistri - Kati Liiv
Kar´us - Jalmar Vabarna
Piiraguküdsäjä - Sirja Suskova
Sõirameistri - Rieka Hõrn
Leeväküdsäjä - Leida Heliste
Hans´ameistri - Hillar Kasvandik
Ollõmeistri - Andres Hainsoo
Veinimeistri - Maria Kala
Vägümiis - Kalle Kallari
Hobõsõ ettepandja' - Helina Õkva, Ülari Raudsepp
Nuurpiltnik - Tauri Lepasild
Nuurkunstnik - Eveli Laats
Seto Kuninga Koolikõnõ - Värska Gümnaasium

Edimäist kõrda oll kuningriik katõ päävälinõ. Edimätsel pääväl kamandõdi lastõga'. Setomaa latsõ' käve' Lüübnitsah Peipsi veere pääl. Sääl püvveti kallu ja proomti tuud söögis tetä'. Pääle tuu laulõti viil ja koolilatsõ' loi' uma kirotuisi. Verska kuul sai tsuut parep tõisist ja sai Seto Kuningriigi Koolikõsõ nime. Vällä oll pant latsi joonistusõ' ja pildi'.

Sõnolinõ - Minna Hainsoo
Karusõkargaja - Maime Kapten ja Andreas Kalkun
Pillimiis - Taivo Puurmaa
Käsitüümeistri - Katri Liiv
Karjus - Jalmar Vabarna
Ppiiraguküdsäjä - Sirja Suskova
Sõirategija - Rieka Hõrn
Leeväküdsäjä - Leida Heliste
Hansjaajaja - Hillar Kasvandik
Ollõmeistri - Andres Hainsoo
Veinimeistri - Maria Kala
Vägümiis - Kalle Kallari
Hobõsõ ettepandja - Helina Õkva, Ülari Raudsepp
Nuur pääväpiltnik - Tauri Lepasild
Nuur kunstnik - Eveli Laats
Seto Kuningriigi Koolikõnõ - Verska gümnaasium

Edimäist kõrda oll kuningriik katõ päävälinõ. Edimätsel pääväl kamandõdi lastõga'. Setomaa latsõ' käve' Lüübnitsah Peipsi veere pääl. Sääl püvveti kallu ja proomti tuud söögis tetä'. Pääle tuu laulõti viil ja koolilatsõ' loi' uma kirotuisi. Verska kuul sai tsuut parep tõisist ja sai Seto Kuningriigi Koolikõsõ nime. Vällä oll pant latsi joonistusõ' ja pildi'.

Pärimuskandjad ja haritlased rahvapeol, Vaike Sarv (Sirp, 27.09.2002)
3. augustiks oli üheksandat korda üheks päevaks välja kuulutatud Seto Kuningriik, mis seekord sai teoks Mikitamäel. Sellel päeval tuuakse esile parim, mis setukeste pärimuskultuuri tänasel päeval iseloomustab: pirukad ja sõirad, lõõtsalood ja laulud, rahvarõivad ja rõõmus meel. Tähtsaima punktina on lisandunud kirjasõna toeta läbi viidud valimised, mille lõpuks kuulutatakse välja Setomaa ülemsootska - kuninga asemik maa peal järgmiseks aastaks. Päeva lõpetab kodukootud sõjaväe paraad, mis ühest küljest pilab jõudemonstratsioone, teisalt imetleb väikeste vaprust.
See on pikk etendus, mille sarnast Eestis ei leia. Päev balansseerib tõe ja nalja, elu ja surma piiril. On hetki, kui mure murrab meele - Setomaa kuninga sõnolise võistlusel esitatud improvisatsioonid on mõnikord täis vaoshoitud pisaraid. Anne Täht laulis Petseri taha jäänud kodukülast (Käo kuugi - külä kuuli; kaku iki - külä kattõ), Anne Sepamägi oma kadunud emast (tulli vasta värätihe, vasta võti väsünü latsõ). Uhkus täitis südame, kui kirisukkades mehed lauluhääle kuulajateni laotasid (Panõ_ks panõ kolga või kullõ_ks-kõsõ-mahe) või kasatskit kargasid. Kui masti tõmmati vöökirjadest moodustatud ristilipp ja lauldi setu hümni, tõmbus koosviibijate ring nii tihedaks, et samal ajal selja taga vooriv Põrnika klubi paraad ei pääsenud häirima.
Kuningapäeval tekkis kultuuride kokkupõrge situatsioonis, kus esinema hakkas üks Põhja-Eesti rahvatantsurühm, kaasas elektriorel. Kümme rahvarõivastes paari, kenasti rivis ja naeratus näol nagu Eestimaa rahvapeol ikka. See oli aga Setumaa kontekstis nii võõras, et rahvas hajus staadionile laiali ja kaugemal alustasid pillimehed omi lugusid.
Tundub, et setukestel on omast eneseteadvusest kinni hoida kergem kui eestlastel. Kuna identiteet põhineb erinevusel teistest, mitte sarnasusel omasugustega, tuleb võõras ära tunda ja temast distantseeruda. Setukestel on naabruses asuvaid "teisi" suhteliselt kerge omadest eraldada, olgu siis usu, keele või kommete põhjal. Muidugi, identiteet pole püsiv, vaid nõuab pidevat uuesti loomist. Ja sellega Seto Kuningriik minu meelest peamiselt tegelebki.
Laul ja tants on samuti grupi ühtekuuluvustunde teenistuses. Pole eriti oluline, et setu hümn meenutab vene viisi või et kasatðokk on ukraina päritolu - ka eesti hümn tuli Soomest ja enamik nn. rahvatantse on laenatud Lääne-Euroopast. Võib vaid kinnitada mitmete uurijate tähelepanekuid, et muusika funktsiooniks on sümboliseerida "meie" ühiseid väärtusi (Suutari 1991). Heliliste sümbolite kasutamine rahvapidudel loob aga jällegi kokkukuuluvustunnet, kuigi iga uus kasutaja annab sümbolile oma näo.
Pärimuskandjate ja haritlaste kokkusaamine rahvapeol ei tarvitse välja kutsuda konflikti. Haritlaste haridus võib olla ajast ja arust, pärimus võib sisaldada hoopis paremaid lahendusi teravatele küsimustele kui pakub raamatutarkus. Tundub, et Viljandi pärimusmuusikafestival on Eestis selliseks laboratooriumiks, kus vaikselt vastuseid küpseb.